​​Esmakordselt mainiti Hanko poolsaart sadamakohana 13. sajandi lõpul, linnaõigused sai Hanko 1874.a..  19. ja 20. sajandi vahetusel rändas mujale õnne otsima umbes 400 000 soomlast, neist umbes 250 000 läks Hanko kaudu Ameerikasse, Kanadasse ja Austraaliasse. Poolsaart valvas jätkuvalt "Hanko silm", Russarö tuletorn, mille plinkiv tuli oli minejate jaoks viimane viibe sünnimaalt.

Hanko poolsaar on olnud mitme lahingu tallermaaks. Juba 17. sajandil koguti neeme tipus tollimaksu ning sinna ehitati väike linnus. 18. sajandi lõpul hakkasid rootslased neemele ehitama suuri kindlustusi. 1910. aastatel olid kindluseehitajateks venelased. Talvesõja järel loovutas Soome Hanko poolsaare Nõukogude Liidu sõjaväebaasiks. 1941. a. aasta detsembri alguses vallutati Hanko tagasi ning alustati laastatud linna ülesehitamist.​

Vanasti kasutati väljendit "Hanko magus elu", kirjeldamaks õnnist jõudeelu, elu nautimist ning pikki, rõõmuküllaseid pidusid, mida Hankos peeti. Hanko on praegugi täiuslikuks puhkepaigaks inimestele, kes armastavad elu!